Kui sind on õpetatud terve elu mugavustsoonist väljas olema, siis kus on üldse turvaline enam olla? Närvikava on nii kaugel juba sellest konseptsioonist, et see on tundmatu ala. Kuid see tunne on alati kuklas: otsime turvalist kodu, mida pole kunagi olemaski olnud. Kui pingutan, otsin ja töötan piisavalt, kas see siis tekib mu ette? 

 

 

2024 aastal loodud seeria “Mugavustsoon” peegeldab just seda teekonda. Liisa Addi lõi oma turvalise keskkonna, millest on terve elu puudu olnud. Mitte rohkem pingutades, mitte rohkem töödates, vaid aja maha võttes. Peegeldanud oma sisemaailma, mis on nii värvikirev kuid pehme. Et leida oma turvaline keskkond, oma pesa, peab oskama luua piire välismaailmaga. Liisa mõistis, et ei saa lasta välismaailmal ennast enam tõmmata: vaata sissepoole, ning leia, mida su sisemine laps tegelikult vajab? 

 

 

Liisa Addi on kasutanud sümboolikat meie koduloomade kujul, kes nagu iseenesest mõistvalt saavad aru turvalise keskkonna tähtsusest. Kui nad tunnevad ennast hästi, heidavad nad pikali ja haavatavatesse asenditesse, et näidata oma usaldust. Nii peaksime ka ennast ümbritsema inimestega, kellele julgeme näidata oma tundlikuid osasid. Oma emotsioone, oma hirme, oma unistusi. 

 

 

Tihti unustame, et loodus meie ümber aitab meid kõige paremini välja tuua ärevusest ja hirmudest. Kevadiselt värsked tulbid, pehmed pilved ning aiarohelus maandab meid. Looduses on nii palju värve, kuid sellegipoolest leiame sellest rahu. 

 

 

Liisa Addi “Mugavustsoon” sai esitletud Telliskivi 26 külaliskorteris. Külalised said tunda ennast kui oma kodus: liikuda koridorist elutuppa, kööki ning magamistubadesse. Äratundmisrõõmu hubasest atmosfäärist ja mugavast olekust. 

 

 

Liisa leiab, et tööde õige esitlemine on sama tähtis kui teosed ise. Vastava atmosfääri loomine toetab kunstniku ideid ja lugu, et külaline saaks tunda ennast osa värvikast maailmast. Tihtipeale värvid on just need, mis toovad välja meie sisemise lapse ning tema võlud ja soovid.