Kuidas olid endale toeks, kui keegi teine polnud? Mis olid need tööriistad, mida kasutasid, et oma raskustest ja traumadest läbi pääseda? Mis hoidis sind koos?
Liisa Addi tundis juba lapsena, et ta on teistmoodi: teistsuguste eesmärkide ja probleemidega. Nii põgenes ta kunsti, et leida oma turvaline maailm. Keskkond, mis ei allunud ühiskonna probleemidele ning oli täis värve, mõistvaid tegelasi ja kaitsjaid.
Liisa lapsepõlve teostes oli sageli näha koerasarnast tegelast, kes ilmus välja stressirohketel perioodidel. Ta moondus vastavalt vajadustele: võis olla suur ja hirmutav või sihikindel ning värvikas. Liisa peitis seda tegelast ja joonistusi ülejäänud maailma eest, kartes, et teda häbistatakse või alandatakse tema kunsti pärast. Nii jäi see pikalt tema enda saladuseks.
Pärast autismi ja ATH diagnoosi mõistis ta, et see tegelane on olnud tema kaitsev Alter Ego: keegi, kes on teda elus hoidnud kogu elu. Maailm ei ole alati olnud toetav neuroerilise kunstniku vastu, seega tuleb leida oma tööriistad, kuidas maailmas hakkama saada.
Pärast seda avastust hakkas Liisa Addi maalima oma alter egot järjest suuremalt. Esimesed lõuendid olid küll väiksemad, ent täis leina, tugevaid emotsioone, viha ja ebaõiglustunnet. Ka siis tundis Liisa, et need esimesed teosed on omamoodi tema enda saladus, hoides neid vaid oma koduseintel.
Aja möödudes hajus häbi ja viha ning tekkis soov võtta rohkem ruumi: anda alter egole rohkem võimu ja austust tema tehtud töö eest. Nii hakkasid lõuendid kasvama: mitte ainult mõõtmetelt, vaid ka julgus, armastus ja uudishimu iseenda vastu suurenesid. Kui palju oli Liisa oma lapsepõlvest peidus hoidnud kuid nüüd saab see kõik lõpuks päevavalgust näha.
Alter ego kasvas paralleelselt „Musta Lamba“ seeriaga: selleks, et Must Lammas saaks end turvaliselt tunda, luua ja mängida, oli vaja alter ego kaitset. Nii sündisid maalid, mis peegeldasid seda unistuste maailma: rahulikku ja turvalist keskkonda, kus saab areneda ja kasvada ilma teiste hävitava kriitikata.
Liisa Addi on hakanud üha enam keskenduma ka oma Eesti juurtele: meie omanäolisele loodusele, eelkõige rabadele. Need paigad on justkui täis maagiat: aitavad põgeneda hirmsate reaalsuste eest ning pakuvad inspiratsiooni.
Liisat on inspireerinud ka Eesti kunsti ajalugu, eelkõige vaipade kaudu. Kui viimastel aastakümnetel on olnud moes minimalism ja üksluised toonid, siis 19. sajandi lõpul oli näha palju värve ja mustreid. Nii avaldab Liisa austust meie värvika ajaloo vastu, mis teda siiani inspireerib.
Ta soovib inspireerida ka teisi: kuigi meie minevik võib olla täis valu ja kannatusi, on alati olemas rohkem ilu, armastust ja värve. Selleks et saaksime luua ning teisi inspireerida, peame suunama oma tähelepanu ja fookuse sellele, mida tahame maailmas rohkem näha.
Social Media