“Must Lammas”

Liisa Addi on tundnud end lapsest saati erinevana teistest enda ümber. Ta sai sellest ise varakult aru, kuid maailm ei lasknud tal seda unustada: teda tembeldati mitmesuguste siltidega: loll, laisk, liiga palju, kasutu, eemaletõukav, imelik, veider. Need sildid suruti talle peale, ning lapsena tõmbus ta endasse, teadmata, kuidas maailmaga suhestuda.

Nendest kogemustest kasvas välja sügav huvi psühholoogia vastu. Ta püüdis mõista, mis toimub tema enda peas ning ka nende inimeste omas, kes teda ümbritsesid. Ta lootis leida silla, mis aitaks suhelda ning vabaneda temale kleebitud siltidest.

Pärast enam kui kümmet aastat õppimist, terapeute ja läbipõlemisi oli Liisa eluga juba peaaegu alla andmas, kui sattus sotsiaalmeedias infole, mis tõi talle lõpuks vastused: autism ja ATH. See teekond viis ta õigete diagnoosideni ning 30-aastaselt algas tema jaoks uus elu.
Läbi kunsti hakkas ta avastama, kes ta tegelikult on. Ta mõistis, et tema suurim vajadus oli lubada oma sisemisel lapsel olla lihtsalt tema ise: ilma siltideta. Tulla peidust välja ning leida huvid ja inimesed, kes valivad teda mõista koos tema vajadustega.

Sellest sisemisest avastustööst sündis “Musta Lamba” seeria. Must Lammas on metafoor inimesele, kes ei sobitu ühiskonna ootustega, kuid kellel on hell ja hooliv loomus. Tal ei ole soovi muutuda kõvaks ega hirmuäratavaks, vaid leida tee tagasi lapseliku uudishimu ja siiruse juurde.

Seeria on koostöö Liisa sisemise lapse ja täiskasvanud mina vahel. Väike mina näitab teed:  suunab, kuidas leida enesekindlus ja olla jälle avatud oma tunnetele. Täiskasvanud mina seevastu illustreerib neid traumasid, mida elu jooksul on kogetud, ja mõjutab tugevalt ka nende avastuste teekonda: üks pool tahab avastada, teine kaitsta.

Nii sündis seeria, mida Liisa soovib jagada maailmaga. Ta soovib näidata oma tõelist mina, lootes, et see äratab äratundmisrõõmu ka teistes: et me julgeksime võtta maskid eest, näidata oma tõelist palet ja mõista, et me oleme väärtuslikud just sellistena, nagu me oleme.