Tere, sügis – mu lemmikhooaeg.
Aeg, mil saab rahus olla oma kookonis, süüa saia, juua teed ja nautida seda süümekavaba paduvihma akna taga. Olen aru saanud, et suvi on minu jaoks lihtsalt liiga ülestimuleeriv – liiga palju toimub, liiga palav ja liiga valge. Jah, ma tean, et südatalvel loen seda kõike ja nutan patja, aga hetkel on sügis. Ja see on lihtsalt parim aeg.

Irooniliselt satub mu sünnipäev suvesse ning vahepeal kukkus kellal vanust 32. Ja ma olen seda aastat juba terve aasta tähistanud: toonud koju vabasukeldumise rahvusrekordeid, loonud kunsti, teinud tätoveeringuid, kogenud ja korraldanud sündmusi, reisinud, naernud ja nutnud koos sõpradega. Sel aastal jõudis mulle siiralt kohale, kuidas vananemine on privileeg. Jah, ajupuue seab mõned piirangud, mida ma vabatahtlikult ei valiks, aga ma olen suutnud ennast ümbritseda inimestega, kes nendega vabatahtlikult arvestavad.

Oma ametliku AuDHD-diagnoosi saamisest on möödas juba kaks aastat. Tunnen, et mu leinaprotsess on leidnud lõpu ning loomekraanid on täiega valla. Vabasukeldumine on hobi, mis on aidanud mind meeletult – nii füüsiliselt kui vaimselt. Eelkõige just oma emotsioonide ja sensoorsete probleemidega. See kogemus on andnud mulle võimaluse oma ajust ja kehast paremini aru saada, mis omakorda toetab tugevalt minu loomeprotsessi. Tänu sellele olen saanud julguse suruda tugevalt oma kursi maalimise, sündmuste ja muu kunstimaailmaga seotud tegevuste poole. Kõik see kokku on andnud mulle meeletult palju aega mõelda.

Panin kirja 32 asja, mida olen elu jooksul õppinud. Et mitte kohe tervet raamatut kirjutada, jagan siin hoopis 3 + 2 = 5 mõttetera, mis on minuga kaasas igapäevaselt.

1. Aja toorelt oma asja, isegi kui teised seda ei mõista.

Olen aru saanud, et isegi kui olen püüdnud luua asju selleks, et teised mind paremini mõistaksid, on see alati olnud nagu lask mu enda jalga. Inimesed, kes valivad sind mitte mõista, lasevad täie lauluga lõpuni, käed kõrvadel. Vahet pole mida sa ütled või teed. Kas kadedusest, omaenda ebakindlusest või mingil muul põhjusel – see ei oma tähtsust. Neuroerilised vajuvad süva-depressiooni, kui ei saa väljendada oma vaateid või süveneda oma erihuvidesse. Meie ajud on intensiivsed ning vajavad suunda: nii ta valib kas inimeste negatiivsuse või loome. Spiraal peab liikuma kuskile suunas. Suru ta õigesse suunda!

Loo asju, mis on sinu jaoks loogilised ja rõõmu toovad. Tulevad need, kes tahavad sellest osa olla. Hea energia on magneetiline. Kui teised näevad, et sa teed midagi toredat, tahavad nad ka osa saada. Ja need teised? Las nad olla seal, kus nad on. See on nende, mitte sinu mure.

 

Liisa Addi “Open Studio” sündmus.

 

2. Kui inimesed alandavad sind, siis see näitab nende kohta, mitte sinu.

Mu elu suurim hirm on alati olnud – alandus. Mis võiks olla veel alandavam? Kuni ma sain ühel hetkel aru, et inimesed peegeldavad omaenda ebakindlusi. Kõik kannavad endas häbi. Ja häbi on alati kellegi teise antud. Kui sa ei tööta oma häbiga, siis sa annad selle edasi, edasi ja edasi. Üks lõputu häbimägi! Kui ma taipasin, et need, kes mind alandavad, elavad elu, mida ma endale elusees ei sooviks, kadus neil kogu võim mu üle. Mina olen oma häbiga sõber – ma tean oma nõrkusi ja halbu külgi. Nüüd, kui keegi üritab mind alandada, näen ma seda kui komplimenti: “Ma võtsin su peas nii palju ruumi, et su häbi sai pihta.”
Ja see pole minu mure – see on nende oma.

 

“Osta Noort Kunsti” oksjoniteos  “Ülesvoolu ujudes.”

 

3. Sa ei saa teisi üles tõsta, aga teised saavad sind alla tirida.

Mõtle viimati sellele, kui sa midagi enda juures muutsid: vahetasid töökohta, hakkasid julgemalt riides käima või võtsid ette mõne hobi, millest ammu unistanud oled. Kas sa tegid seda sellepärast, et keegi käskis? Võib-olla inspireeris, aga otsus oli sinu.

Enda muutmine on juba meeletult raske – veel raskem on muuta kedagi teist. Parimal juhul saame inspireerida. Aga alla tirida teisi on imelihtne. Me kõik mäletame mõnd lauset või inimest, kes jättis hinge okka terveks eluks. Vali inimesi enda ümber. Lase end inspireerida, mitte põhja tirida.

 

Grupinäitus “The Cowboy Plague” Bästardis.

4. Seisa oma vajaduste eest.

Tere, kõik people-pleaser’id! Ma tean… tundub, et seda teemat õpime elu lõpuni. Nagu raamat, mis ei lõpe kunagi. Aga hea uudis on see, et see on nagu lihas – mida rohkem kasutad, seda tugevamaks see muutub. Meile on õpetatud, et kui me väljendame oma vajadusi, siis meid jäetakse üksi. Jah, meid jäetakse rahule nende inimeste poolt, kes meid aktiivselt väärkohtlevad. Ja kõik koos, kõva häälega: “Me ei taha selliseid inimesi enda ümber!”

Me tahame enda ümber neid, kes austavad meid sellisena, nagu me oleme. Kõigil on oma vajadused. Inimesi ilma vajadusteta ei eksisteeri. Ja maailmas on palju neid, kelle jaoks sinu vajadused tunduvad kõige loogilisemad üldse. Aga selleks peame me oma elus looma ruumi. Kui me kulutame kogu oma väärtusliku ressursi inimestele, kes meid teadlikult väärkohtlevad, siis need toredad inimesed ei mahu meile ligi.

 

“Eesti maatõugu veis” polümeersavi kuju.

 

5. Ela juba praegu, nagu sa elaksid oma unistuste elu.

Mõtle oma praeguse ja unistuste elu peale. Mis on nende kahe reaalsuse vahe? Minu puhul on tähtis see, et ma saaksin võimalikult palju puhata ja horisontaalses asendis aega veeta. Vanasti ma häbistasin ennast pidevalt selle eest, kui palju rohkem ma pean puhkama kui teised. Äkki kui piisavalt palju surun, harjun ära mitte puhkamisega? Loe seda lauset kõva häälega välja ja saad ise ka aru kui totter see on. Aktiivselt olen hakanud prioritseerima magamist, raskusteki all olemist, päevaseid uinakuid ja lihtsalt põrandal aelemist. Nii tekib mul energiat luua head kunsti ja kvaliteetseid suhteid oma sõprade ja tööga. Midagi ei muuda fakti, et ma olen autist ja ATH. Autisti aju tähendab lühidalt öeldes, et on meeletult palju rohkem neuroniühendusi kui teistel ning ATH, et mul on meeletu dopamiinipuudus. See kokku võrdub, et ma olen pidevalt ülestimuleeritud ja väsinud. Tuleb disainida elu, mis vastab selle keerulise aju vajadustele. Ja puhkamine on kogu selle kompoti vundament. 

Õppida enda kohta on veel palju. Ja vahest ikka lein põrkab nagu pall vastu seina ja siis otse näkku, tuletades meelde, milliseid telliseid ma olen oma jalge ümber kandnud terve elu. Kuid tuletan endale meelde pidevalt, et ma olin piisavalt tugev, et nendega mitte põhja minna. Iga päev aktiivselt valida elu ja ilu, on jõud nagu ookean: ta läheb kõigest läbi.